Terastorude sise- ja välisseinte korrosioonivastane meetod
Kerge terastoru tooraine, kõrge tugevus, hea taluvus, talub kõrget siserõhku, tundlik tootmine ja kasutamine, saab kasutada räpane või karmides geoloogilistes tingimustes. Siiski on kasutusprotsessil puudusi, peamiselt on sisemine ja välimine korrosioonivastane töötlemine tülikam.
1. Esiteks välisseinte korrosioonivastane probleem. Välisseinte korrosioonivastane kvaliteet mõjutab otseselt kasutusiga.
Praegu on terastoru välisseina korrosioonivastane kaitse peamiselt varjatud. Kõik terastorud tuleb tugevdada või spetsiaalselt tugevdada ning mõnes piirkonnas edendatakse katoodkaitset.
Levinud välisseinte korrosioonivastased meetodid hõlmavad naftaasfalti, epoksüsüsi asfalti ja muid katteid, mida ei ole madalal temperatuuril kerge kõveneda. Kohapealsete keevisliidete ehitamisel on palju probleeme. Varem kasutati klorosulfoonitud polüetüleeni, kuna suures koguses lahustit, kergesti tekkivaid nööpnõelasid, mis ei talu läbitungimist, on kasutatud mõnda piirkonda.
Katoodkaitsel on hea korrosioonivastane toime, kuid anoodi ohverdamise meetodi tõttu tuleb anoodi edaspidises töös regulaarselt välja vahetada, mis suurendab tegevuskulusid ja tegevuskulusid.
2. Terastoru siseseina jaoks on tavaliselt kasutusel kolm töötlemismeetodit: korrosioonivastane kate, vaigumört, tsemendimört.
Kuid nendes kolmes meetodis on kaks probleemi: üks on korrosioonivastase kihi ja terastoru vaheline nakketugevus. Nii korrosioonivastane kate kui ka vaikmört nõuavad terastoru sise- ja välisseina põhjalikku puhastamist enne ehitamist, kuid seda on raske saavutada. Seega on roostelaigud hilisema kihistumise allikaks, mis põhjustab korrosiooni ja katlakivi. Teiseks on enamik terastorusid põkkkeevitatud kohapeal, pärast keevitamist korrosioonivastane. Ainult käsitsi, kvaliteedikontroll pole hea. Väikese läbimõõduga torustike puhul ei saa töötajad ehitusse siseneda ja korrosioonivastast töötlust teha ei saa, mis kujutab endast ka varjatud ohtu keevisõmbluste kahjustamiseks tulevikus.
